Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.

"Saatke kanderaam. Professor sai värske õhu mürgituse!"

Tule taevas appi!

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad.

"Kohe näha, et vanad sõbrad!"

Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.

Alati olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv. Olen sellega nõus, kui ma mõtlen Anne Puustile või ükskõik missugusele oma klassikaaslasele. Ainult ühest ma ei saa aru - miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan sama õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen?

Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks,
läks helingi rinna sees kangemaks.

On jälle aeg selg sirgu lüüa
ja heita endalt orjarüü.

"Kasta hanesulg piima sisse, kirjuta paberile paar rida, lase kuuma triikrauaga üle ja küll sa näed!"

Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine, inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.

See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.

Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.

Vaikselt nutta nurgas tihub
pisikene nukker koer.

"Ütle talle, et me oleme Tallinnast. Ütle talle, et me maksame!"

Raskel ajal on ka perse laululind.

Mõni laps on sündimisest peale hea ja eeskujulik. Heal ja eeskujulikul lapsel ei vaju kunagi põlvikud lonti, ei tule tutipaelad lahti, ei teki jutid varvaste vahele ega lähe sandaalid valepidi jalga.
.......
Eeskujulik laps oleks hea olla.
Kui mina oleksin hea ja eeskujulik laps, siis poleks memme mind maha jätnud, selge see.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.

Sild vajus katki, kui metsas tantsis jänku,
üle jõe enam ei saa, kuskil hange all aga
karu ott veel tukkus ega teadnud kedagi ta.

"Adalbert, paks koer! Kooki ja moosi kaptenile!"

Õpetaja on inimene, kes hoolsa aednikuna paneb iga päev tükikese oma mõistusest ja südamest noortele kaasa.

Mets on tühjaks jäänud. Vaevalt kohtad kedagi, sitikad muidugi välja arvatud. Nendele ei mõjuks nagu miski, nemad ikka sumisevad ja pinisevad, nii nagu enne, nii ka nüüd.

Mis on mõisa metsa taga,
tagumise talu taga,
veski valge tiiva taga,
suure silla selja taga?